Kui ma olin 18, ei tundnud ma ennast üldse sellisena, kes võiks vabalt mööda Euroopat seigelda.
Mul oli ärevus, koolis läks kehvasti ja ma tundsin tihti, et ma ei kuulu mitte kuhugi.
Isegi kooli minemine tundus vahel liiga raske – rääkimata sellest, et peaksin üksi reisima, võõrastes riikides, suhtlema võõraste inimestega.
Ühel päeval viskas Facebook mulle ette kuulutuse DiscoverEU kohta – vabanenud oli kaks tasuta rongipassi, et avastada Euroopat. Esimene reaktsioon oli: “Oo, tasuta reis? Jah, kindlasti! See kõlab täpselt nagu need imelised Facebook’i kommentaarid, kus keegi on lusikat nurka viskamas (loe: suremas) ja tahab mulle miljoneid annetada.” Teine mõte oli aga hoopis: “Okei… aga mis siis, kui ma tegelikult lähen?” Kirjutasin motivatsioonikirja ja ma ei taha nüüd küll oma pasunat tuututada, aga näe, mind valiti paljude soovijate seast välja.
Mul oli peas terve nimekiri asju, mis võiks valesti minna: inimkaubanduse ohvriks langemine, vale rong, kadunud piletid, keelebarjäär, öö tänaval…
Aga samal ajal kuskil sügaval sosistas hääl: “Aga mis siis, kui sa õpid hoopis iseennast usaldama?”
Reis viis meid läbi mitme riigi ja iga päev tõi kaasa seiklusi. Triestes, Itaalias, viisid kohalikud noormehed meid mootorratastega mööda rannikut sõitma – see tunne, kui tuul kisub juukseid ja ees avaneb Vahemere sinine, on midagi, mida ei unusta.
Sloveenias sattusin tänavapeole ja keegi andis mulle taldrikud, et rütmi kaasa lüüa ja nii ma seal, keset võõrast linna, olin osa täiesti võõra rahva peost.
Horvaatias läksime “lihtsalt randa”, mis osutus meeste nudistide rannaks – ütleme nii, et silmaring laienes hetkega. Ühel ööl magasime Airbnb esikus, sest omanik unustas võtme anda – kõige odavam ja ebamugavam majutus muuseas. Need polnud “täiuslikud” hetked, aga just need tegidki kogu reisi eriliseks ning kui ma poleks sinna läinud, poleks ma iial teada saanud, et ma suudan hakkama saada olukordades, mis esmapilgul tunduvad täiesti kaootilised.
Peale seda reisi olin täiesti müüdud. Järgmine samm – Erasmus+ projekt Põhja-Makedoonias teemal enesejuhitud õppimine.
Päevad möödusid töötubades, kus tegime praktilisi harjutusi, õppisime oma tugevusi märkama ja arutasime, kuidas võtta vastutus oma arengu eest ning jagasime kogemusi.
Õhtuti olime kord konverentsiruumis, kord basseini ääres, rääkides elust ja jagades oma unistusi.
Ja siis juhtusid need “Balkanilikud hetked”. Hotelli liftid kiilusid pidevalt kinni, mis polnud just ideaalne minu klaustrofoobiale. Ühel õhtul kuulsime kauguses relvapauke – lihtsalt väike meeldetuletus, et oleme Balkanil. Täiskasvanutena korraldasime hotelli rõdudel mängurelvasõda ja naersime nagu väikesed lapsed. Ja siis see “saun”… Tegelikult oli see umbes 50 kraadi – ehk meie, eestlaste, mõistes lihtsalt soe tuba. Seal sees sattusime jutustama hotelli omanikuga, kes oli täitsa muhe sell ja me arutasime oma riikide kultuure ja elusid. Ühel hetkel murdsin hotelli seina küljest kivi ja panin taskusse – nüüd see on mu riiulil ja ma pole siiani otsustanud, kas see on suveniir või tõend kuriteost.
Mõni aeg hiljem viis tee mind Kreekasse – mägede vahel asuvale hobuserantšosse. Teemaks seekord, kuidas olla aktiivne kodanik. Arutlesime, kuidas väikesed teod kogukonnas võivad maailma muuta ja õppisime, et aktiivne kodanik pole ainult poliitik või suurte kampaaniate eestvedaja. See on igaüks meist, kes hoolib, märkab ja tegutseb. Käisime matkamas mööda mägiteid, kust avanesid vaated, mida näeb tavaliselt ainult postkaartidel. Õhtuti korraldasime karaokeõhtuid, kus keegi ei pääsenud laulmata, isegi need, kes “ei oska” laulda. Ja ühel hilisõhtul jooksime kambaga aluspesu väel ümber rantšo – lihtsalt sellepärast, et miks mitte.
Osaleda projektides tasub, sest need on nagu kiirkursused elus – õpid uusi oskusi, kohtud inimestega, kes muidu su teele ei satuks ja saad kogemusi, mida ükski koolitund sulle anda ei saa. Sa saad testida, kes sa oled väljaspool oma igapäevast keskkonda ja vahel leiad hoopis uue versiooni iseendast.
Pärast neid kogemusi tundsin, et ma ei taha ainult osa võtta, vaid ise midagi luua. Koos kahe eestlasega, kellega kohtusin Makedoonias, kirjutasime oma esimese Erasmus+ projekti Eestis. Teema oli NEET-noorte toetamine sotsiaalsete oskuste kaudu. Projekti kirjutamine oli… no, ütleme nii, et mitte jalutuskäik pargis. See oli paras väljakutse – mitte ainult sisu loomine, vaid ka kogu korraldus, logistika, paberimajandus ja osalejatega tegelemine ning täiesti erinevate arusaamade ühildamine partneritega, et mis on ikkagi üks “hea töötuba”. Mõnikord tundus, et iga lahendatud probleem toob kohe kaks uut. Aga kui projekt lõpuks toimus, nägin, miks see kõik väärt oli. Osalejad tulid eri riikidest, paljud neist olid oma eluga keerulises punktis ning nähes, kuidas nad leidsid julguse mugavustsoonist välja tulla, pani mind tundma, et aitan luua muutust.
Juhtusid ka hetked, mida ei kirjuta üksi kavasse: näiteks see, kui Maltalt pärit osaleja hakkas nutma, nähes esimest korda elus kuusepuud. Või see, kui pidime seletama, et neil pole toidumürgitus, vaid lihtsalt kõhuvalu, sest nad jõid kohvikoort piima pähe. (Järgmine kord teen töötoa teemal “piimatooted ABC”)
Minu jaoks on projektide kirjutamine nagu võimalus ise maailma natuke paremaks sättida. Kui sa kirjutad projekti, siis sa ei osale lihtsalt kellegi teise idees, vaid sa lood ise oma reeglid, oma teema, oma kogemuse. Sa saad valida, keda sa tahad kokku tuua ja millest räägitakse ning mida sa tahad noortele edasi anda. Jah, see tähendab ka peavalu: välispartneritele tähtaegade meeldetuletamist, lõputut kirjavahetust ja hetki, kus sa küsid endalt “miks ma seda teen?!”. Aga siis tuleb see hetk, kus inimesed päriselt kohale jõuavad, naeravad, õpivad, jagavad oma lugusid ja sa mõistad, et see kõik oli seda väärt.
Need projektid on mind muutnud rohkem, kui ma oleksin kunagi arvanud. Ma läksin neisse ärevuse ja enesekahtlusega, aga tulin välja teadmisega, et ma saan hakkama – ükskõik kus ja ükskõik kellega. Ma olen õppinud juhtima, kuulama, rääkima kaasa, looma ja ka lihtsalt nautima hetki.
Ma läksin projektidesse, et näha maailma, aga tegelikult hakkasin avastama iseennast.
Autor: Airis Piigli
Tundsid Airise lugu lugedes, et ka sinus on peidus mõni mõte või unistus, mis ootab elluviimist? Siis on Võru HUUBi projektikirjutamise laager just sinu jaoks! Siin saad oma ideed reaalsuseks muuta ja avada ukse põnevatele seiklustele üle Euroopa! Registreeru kohe: www.voruhuub.ee/projektikirjutamise-laager
